Püstakulisus


Neljandana iseloomustab Tallinna paekivi püstakulisus.

Püstakulisus on tekkeaegses merepõhjas elanud kaevuvate organismide ümarapõhjaliste koopalaadsete süvendite – püstakute arvukas esinemine.

Püstakud on vahetult seotud katkestuspindadega ja kujutavad endast katkestuspindadelt algavaid kaevumiskäike, mis on täitunud enamasti pealmise kihi materjaliga. Mõnigi kord seda sama pealmist kihti ennast ei ole enam säilinud. Tallinna paele tema kõige iseloomulikuma ja eripärase dekoratiivsuse annab just püstakulisus.

Vaata allpool olevat joonist. Tegemist on Laagna tee läbilõikega. Vasakul on murtud kihid ja paremal keskmise osa lihvitud pind. Pööra tähelepanu kihtide 34 ja 35 eripärale. 34. kiht on kõige tihedama püstakulisusega kiht kogu läbilõikes. 35. kihi ülaosas näed püriitset kaksikkatkestuspinda, mille püstakute täited ei ole dolomiitsed ja mis selle tõttu ei värvu ilmastiku mõjul pruuniks. Üldiselt kõige värvikamad püstakud on dolomiitse täitega, poorsed ja seetõttu õhuga kokkupuutumisel täide oksüdeerub ning värvub roostepruuniks. 34 ja 35 kiht on sellel põhjusel olnud keskajast peale kõige otsitumad kihid esindushoonete uste, akende piiretele. Oli levinud ekspordiartikkel Soome, Venemaale, Rootsi ja isegai Saksamaale hansa-ajal.

 

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution No Derivatives 3.0 License