Kasutusloost


Tallinna paekivi sajanditepikkusest kasutusloost võime muistse vabadusaja järgsest perioodist esile tõsta kolme kõrgperioodi.

Esimene periood seostub ulatusliku lubjapõletamise ja lubimördi kasutuselevõtuga kohalikust paest ehitiste rajamisel võõrvallutajate tuleku järel. Rõhutagem, paljud Eesti kultuurmaastikke ilmestavad suurehitised - kindlused, kirikud, lossid, tuulikud, vesiveskid jt. majandushooned on püstitatud kõige odavamast kohalikust ehituskivist - paekivist just 13.-15. sajandil. Vanemad kirikud ehitati ka kindlusteks, kuhu vajadusel mahuksid varjule valitsejad koos varandusega mitte ainult välisvaenlase eest, vaid enam veel kohaliku rahva võimalike ülestõusude vastu. Tolle aja primitiivset relvastust silmas pidades olid kõrged paksuseinalised kiviehitised vallutamatud. Paeehitistega ilmestus Eestimaa maastikuline kultuurikeskkond oluliselt.


Teine ulatuslik paekivi kasutus-periood algas 19. sajandi teisel poolel seoses tööstuse kiire arenguga. Tallinn - Peterburi ja Tallinn - Riia raudtee rajamisega sündisid Kunda tsemendivabrik ja Tamsalu - Rakke lubjatootmise suurettevõtted. Tallinnasse ja Narva püstitati rida paest tööstusrajatisi, Peterburi suurejooneliste ehitiste insenerid-projekteerijad ja ehitajad, päritolult sageli Balti sakslased, tellisid suuri paekoguseid ka Eestist (Tallinnast, Kernust, Vasalemmast, Tagaverest jm). Pae väljaveoks rajati eri sadamad Taalikule, Ilmandusse. Esimese Maailmasõjaga katkes see ainus veneaegne paekasutuse kõrgperiood. Selle perioodi paeehitised rikastasid eeskätt majanduskeskkonda.


Kolmas paekasutuse kõrgperiood Eestis arenes 20.saj kolmekümnendail aastail arhitekt E. Johansoni mitmekülgse tegevuse tulemina, kui pae töötlemine täiustus kivilõike-tehnikaga. Lasnamäel, Vasalemmas, Kaarmal algas paest katteplaatide, mõõtu lõigatud klompkivi, tarinduskivi tootmine. Ridamisi kerkis uusi paest laotud nägusaid hooneid Tallinnas, Rakveres, Narvas jm. Esiletõstmist väärivad paekivist koolimajad mitmel pool Eestis.


Inertsina jätkus see mitmetahuline paekivi kasutamine ka vahetult pärast viimast sõda, ent teostuse kvaliteet käis kiiresti alla. Kihiti valikulise paekasutuse asemele astus valikuta masstootmine, mis 60-ndate aastate keskel industriaalsete ehitusmeetodite lausrakendamisega lõpetati valitsuse otsusega sootuks. Üksnes Saaremaal säilis dekoratiivpaest katteplaatide valmistamine, sedagi paraku uskumatu raiskamise ja röövtootmise mahulise kasvu tingimustes.

Kahjuks ei kasutata vanade paemeistrite tarkust tänapäeva hulgitootmisel vajaliku tähelepanelikkusega, mis on viinud paekasutuse Tallinna vanalinna restaureerimisel paradoksaalse olukorrani, kuna valmistatakse ka nôrga ilmastikukindlusega merkivi kelmeterohketest kihtidest (Lutt, Sauekord jt.) müürikatteplaate, mis näiteks Toompea treppidel mône aastaga lagunedes teevad sellele paetoodangule valusat antireklaami. See pole kahjuks ainult oma toodangu praagi demonstreerimine, vaid eesti paekivi maine allaviimine. Kôik praakplaadid peaks firma tasuta asendama, paetoodete ilmastikukindluse garantii peaks lepingutes olema vähemalt 10 aastat.

Litsenseeritud: Creative Commons Attribution No Derivatives 3.0 License