Elanikelt kogutud segapakendijäätmete analüüs sõltuvalt kogumissüsteemist ja ringlussevõtust

Rebane, Laura (2020) Elanikelt kogutud segapakendijäätmete analüüs sõltuvalt kogumissüsteemist ja ringlussevõtust. [thesis] [en] Analysis of Mixed Packaging Waste Collected from the Residents Depending on the Collection System and Recycling.

[thumbnail of lõputöö - digidoc] Other (lõputöö - digidoc) - Published Version
Restricted to Registered users only

Download (5MB)
[thumbnail of lihtlitsents - digidoc] Other (lihtlitsents - digidoc) - Other
Restricted to Registered users only

Download (118kB)

Abstract

Inimeste tarbimisharjumused muutuvad aastatega, sealhulgas suureneb ka erinevate toodete tarbimine. Mida suurem on inimeste poolt suurenev nõudlus, seda suurem on ka vajadus toota erinevaid pakendeid, millega kaasneb pakendite osakaalu suurenemine turul. Mitte ainuüksi pakendite osakaalu suurenemine turul ei ole hetkel maailmas probleemiks, vaid ka erinevate toodete disain ja erinevate materjalide kasutamine pakendites. Tehnoloogiate arenemine on ajapikku kaasa toonud uute, innovatiivsete ja odavate pakendite laialdase kasutamise. Tihtipeale kasutatakse suurel hulgal just pakendeid mis on odavad tootjale, kuid antud pakendite ringlussevõtu seisukohalt on tegemist problemaatiliste materjalidega. Töös vaadeldavad erinevad pakendiliigid on vastavalt pakendiseadusele ringlussevõetavad ning seetõttu ka kõikide taaskasutusorganisatsioonide poolt korraldatud tegevuse tulemusena kokku kogutud ja ringlusse suunatud. Taaskasutuse alla ei arvestatud energia eesmärgil pakendite taaskasutamist. Töö praktilise poole läbiviimiseks teostati uuring, mille käigus sorditi kokku 461,10 kg jäätmeid. Selgus, et seaduses ettenähtu põhjal saab kolme kogumissüsteemi uuringu põhiselt kokku kogutud pakendijäätmetest ringlusse suunata 400 kg pakendijäätmeid, ülejäänud 61,10 kg on siinkohal jäätmed mida ei ole võimalik ringlusse suunata. Selleks, et saada erinevatest kogumissüsteemidest ja sealsetest jäätmetest ja nende koostisest ülevaade vaadeldi ka erinevaid metallpakendeid, puitpakendeid ning muid jäätmeid. Muude jäätmete vaatlemine töös annab ülevaate kui suur osa erinevate kogumissüsteemide kaudu kogutavate jäätmete hulgast on just selliseid jäätmeid mida vastavalt pakendiseadusele ei saa lugeda ringlusse võetavateks. Teise osana vaadeldi pakendeid, mida on võimalik hõlpsamini ringlusse suunata ning kogu uuringu valimist tehakse järeldusi siinkohal klaaspakenditest, plastpakenditest ning paber- ja papppakenditest. Põhjuseks asjaolu, et antud jäätmeliigid moodustavad massiprotsendiliselt üle poole nii konkreetse kogumissüsteemi jäätmetest kui ka kogu uuringu jäätmete mahust. Antud lõputöös käsitletakse peamisi turul kasutatavate pakenditega seotud materjalide ülevaadet. Klaaspakendites vaadeldakse nii värvilisi klaaspakendeid, värvitut klaaspakendeid kui ka tagatisrahaga klaaspakendeid. Siinkohal on ringlusse suunatavate materjalide osakaal 117,56 kg kogu uuringu jäätmete osakaalust. Võttes arvesse asjaolu, et värvilist klaasi on mõneti raskem ümber töödelda ja väljundit leida, on sellest omakorda ringlusesse suunatavate värvitute klaaspakendite osakaal 35, 53 kg ehk 7,7% jäätmetest. Erinevaid plastpakendeid on leiutatud ning ka hetkel kasutatakse maailmas väga mitmeid erinevaid plaste, kuid antud töös antakse ülevaade kilepakenditest, PET pudelitest, HDPE, PP, PS ja määratlemata sh sega- või eriplastist. Kõiki plastpakendeid on teoreetiliselt võimalik ümber töödelda, sest kindlasti on olemas erinevaid ettevõtteid, kellel on selleks olemas tehnoloogiline võimekus. Tihtipeale jääb kindlate plastmaterjalide ümbertöötlemine siiski turu nõudluse taha. Vastavalt erinevatele allikatele vaadeldakse töös PET ja HDPE plasti, kui kõige lihtsamini ringlusse suunatavaid materjale. PP, PS kui ka teised sega ja eriplastid on käesoleva tööga liigitatud kui raskesti ümbertöödeldavad. Sortimisuuringust selgus, et PET ja HDPE plastide osakaal oli 20,78 kg. Paber- ja papppakendite puhul on ringlussevõtu seisukohalt määravaks erinevate joogikartongide komposiitsus ning toodete vahatamine ja lamineerimine. Sellest tingitult loetakse lihtsamini ringlusse võetavate pakendite alla papp- ja kartongpakendid ja papppakendid, mida oli kolme kogumissüsteemi peale kokku 61,95 kg. Kogu eelnimetatu põhjal selgus uuringust, et kõige lihtsamini ringlusesse võetavate klaas-, plast-, paber- ja papppakendijäätmete osakaal on 118, 26 kg, Lisanduvad metallpakendid, puitpakendid ning muu klaas ja vanapaber. Arvestades eelnimetatud jäätmeliigid juurde selgub, et pakendite osakaal antud juhul on 185,48 kg. Arvestades töös seatuid eesmärke, milleks oli välja selgitada kui palju pakendeid saab ringlusse suunata elanike poolt kasutavate avaliku pargi, korteriühistute ja eramajade kaudu kogutavatest segapakendijäätmetest ning milline on kogutud jäätmete koostis vastavalt kogumissüsteemile, sai täidetud. Töö esimeses peatükis anti ülevaade pakendijäätmetest üldiselt ning kajastati kolme peamist pakendiliiki, milleks on plastpakendid klaaspakendid, papp- ja kartongpakendid. Teise peatüki eesmärgiks oli anda ülevaade tootjavastutuse õiguslikest alustest nii Euroopa Liidus kui ka Eestis. Kolmas peatükk on pühendatud selleks, et anda ülevaade tootjavastutussüsteemist Eestis ja selle toimimisest. Töö viimane peatükk annab ülevaate sortimisuuringu toimimisest, valimist, metoodikast, tulemustest ja erinevatest järeldustest. Lisaks on antud peatükis kajastatud erinevaid tähelepanekuid, mida sorteerimise käigus täheldati. Töö alguses seadis autor hüpoteesiks, et kõige suurema osa materjalist saab ringlusse suunata eramajadest pärinevatest segapakendijäätmetest ehk nn. pakendikoti teenuse kasutajatelt kogutud pakenditest. Selgus, et seadusepõhiselt saab kõige rohkem pakendijäätmeid ringlusse suunata pakendimajadest pärit jäätmetest (173,05 kg), järgneb korteriühistutest pärit jäätmed (114,5 kg) ning eramajadest kogutavate jäätmete osakaal oli kõige väiksem ehk 112,45 kg. Vaadeldes tulemusi aga kõige hõlpsamini ringlusse suunatavate materjalide põhiselt selgub, et kõige rohkem saab ringlusse suunata pakendimajadest (133,79 kg), pakendikotiteenuse kasutajate (72,60 kg) ning korteriühistutest kogutud pakendid (61,12 kg). Seega hüpotees pidas osaliselt paika ning osaliselt mitte. Vaadeldes ringlussevõttu seadusest tulenevate tavade järgi ei pidanud hüpotees paika, kuid vaadeldes ringlusse suunamise põhiselt osutus hüpotees tõeks. Teiseks hüpoteesiks seadis autor asjaolu, et teoreetiliselt on võimalik kõikidest erinevatest kogumissüsteemidest kogutavatest pakendijäätmetest ringlusse võtta 60% ning materjalipõhiselt ei ole kõiki plastpakendi jäätmeid võimalik ringlusse suunata. Seadusega ettenähtud põhjal on kõikidest kogumissüsteemidest kogutavatest pakendijäätmetest 60% ringlussevõetavad. Teise aspekti põhiselt vaadeldes ei olnud mitte ühegi kogumissüsteemide kaudu kogutud pakendijäätmetest võimalik ringlusesse suunata 60% jäätmeid. Kõige suurema osakaaluga oli eramajadest kogutud jäätmete osakaal, seda 50%. Järgnes korteriühistutest (37%) ja pakendimajadest (27%) kogutud jäätmete osakaal. Seega antud hüpotees pidas samuti osaliselt paika ning osaliselt mitte. Kõik mis puudutab plastpakendite ringlusse võtmist, siis antud hüpotees pidas paika.

Abstract [en]

The title of this bachelor thesis is Analysis of mixed packaging waste collected from the residents depending on the collection system and recycling. This topic is currently extremely essential because of the situation in Estonia, where 50% of municipal waste is not recycled. The work aims to find out how much packaging can be recycled from mixed packaging waste collected through public parks, apartment associations, and private houses by residents and what is the composition of the collected waste according to the collection system. The objectives set in the work are accomplished. The work can be further developed in the future. The first chapter of the work gives an overview of packaging waste in general and in more detail of three main types of packaging, which are plastic, glass, paper and cardboard packaging. The second chapter aims to provide an overview of the legal bases of producer responsibility in both the European Union and Estonia. The third chapter is dedicated to giving an overview of the producer responsibility system in Estonia and its ways of operation. The last chapter of the work gives an overview of the operation, selection, methodology, results, and various conclusions of the sorting study. In addition, this chapter reflects the various observations observed during the sorting process. To get an overview of the given situation and to gather information on the given topic, the author conducted a sorting study. To carry out the practical part, the waste manager provided input in the form of packaging waste. To obtain the necessary data samples of the prescribed packaging waste were taken. The study focused on the hypotheses set in the work and the aims of the work. According to Eurostat, the percentage of municipal waste recycling in Estonia was 31,3% in 2014, 28,3% in 2015, 28,1% in 2016, 28,4% in 2017, and 28,0% in 2018. These results show that recycling has not increased over the recent years, so this situation induced the author to investigate how different the packaging waste is in accordance to various collection systems and how big proportion of this material can be recycled. In this work, the three largest types of waste, from the recycling point of view, are considered. These three types account for the largest share of the total sorted waste. Namely, glass packaging, plastic packaging, and paper and cardboard packaging account for more than half of the waste collected in all collection systems. This is why other types of waste are not considered so thoroughly but are assumed to be recyclable. The second aspect is the share of packaging put into circulation on the basis of the law. It turned out that the biggest part of packaging waste that can be legally recycled, is the mixed packaging waste from public park conteiners (173,05 kg), followed by waste from apartment associations (114,5 kg) and the share of waste collected from private houses is the lowest, i.e. 112,45 kg. Based on the law, and according to the three collection system surveys, 400 kg of packaging waste can be recycled, the remaining 61,10 kg is the waste that cannot be recycled. However, looking at the results based on the most easily recyclable materials, it can be seen that most of the mixed packaging waste from packaging houses (133,79 kg) can be recycled, followed by the share of packaging bag service users (72,60 kg) and packaging collected from apartment associations (61,120 kg). It should be mentioned that all glass packaging, including colored glass, is taken into account here.

Item Type: thesis
Advisor: Monica Vilms
Subjects: Other
Environmental Technology > Technology and Waste Management > Types of Waste and Basics of Waste Treatment
Divisions: Institute of Technology and Circular Economy > Environmental Technology and Management
Depositing User: Laura Rebane
Date Deposited: 04 Jun 2020 10:22
Last Modified: 04 Jun 2020 10:22
URI: https://eprints.tktk.ee/id/eprint/5297

Actions (login required)

View Item View Item