TTK Links: Home Page | TTK Moodle | ÕIS
TTK/UAS Repository For Digital Teaching and Learning Resources

Aianditega levivad invasiivsed võõrliigid ja nende tõkestamise viisid

Einer, Johanna (2017) Aianditega levivad invasiivsed võõrliigid ja nende tõkestamise viisid. [thesis] [en] Spread of Invasive Species Through Horticulture and the Means of Preventing It.

[img] PDF - Published Version
Restricted to Registered users only

Download (445kB)
[img] Other (lihtlitsents - bdoc) - Other
Restricted to Registered users only

Download (19kB)

Abstract

Invasiivsed liigid on bioloogilise mitmekesisuse vähenemise suurimaks põhjustajaks. Enamjaolt seetõttu, et invasiivsed taimed pakuvad pärismaistele taimedele konkurentsi nii kasvuruumi, päikesevalguse, vee kui ka toitainete kättesaadavuse osas. Tihti ei suuda pärismaised taimed konkurentsis vastu pidada ning seepärast vähenevad pärismaiste taimede populatsioonid. Selleks, et vältida või piirata invasiivsete võõrliikide levikut, tuleb kõigepealt välja selgitada nende levikuteed. Invasiivsete liikide introduktsiooni levikuteed jagunevad kaheks – tahtmatuteks ja tahtlikeks. Tahtmatud introduktsioonide levinumaks levikuteeks on saastunud seemnepakid, kus leidub peale põhiseemne liigi ka teiste liikide seemneid. Tahtmatult võivad taimed levida ka hooletult puhastatud transpordisõidukite tõttu, saabuda jõusööda koostisosana või koos kaubaga nt. puuvillaga. Tahtmatuid levikuteid on raske või isegi pea võimatu kontrollida. Ainuke lahendus on tekitada ettevõtetele karmim kord puhtusstandardites ning teha pistelisi kontrolle. Tahtlikud introduktsioonid levivad inimeste kaasabil, näiteks introdutseeritakse mittepärismaiseid taimi uutesse piirkondadesse meditsiinilistel põhjustel ja ka toidulaua rikastamiseks. Tahtlike introduktsioonide levinuimaks levikuteeks on iluaianduse tööstus läbi dekoratiivtaimede müümise aiandites, taimelavades ja aianduspoodides. Dekoratiivtaimi kasutatakse laialdaselt koduaedades, botaanikaedades, maastikukujunduses, kust neil võib tekkida võimalus levida ettenähtud paigast edasi. Iluaiad tekkisid juba ammu. Taimedega kauplemist alustati juba 10 000 aastat tagasi. Iluaiad tekkisid kõrgklassi tekkimisega. Ilutaimed muutusid väga populaarseks Kreeka, Rooma ja Egiptuse ning teiste iidsete kultuuride õitseajal. USA-s loodi esimene iluaed 1698. aastal. Sel ajal korraldati ka rohkelt ekspeditsioone uute taimede leidmiseks. 19. sajandil hakati kirjutama mittepärismaiste taimede levikust ning nendega kaasnevatest negatiivsetest mõjudest. 20. sajandi alguseks tekkis arusaam, et uute taimede introduktsioon toob kaasa ka kahjureid ning haigustekitajaid, mille tõttu suunduti tagasi pärismaisete taimede juurde. Invasiivsete taimeliikide lihtsaim, odavaim ning kõige efektiivsem tõkestamisviis on soovimatute invasioonide vältimine. Kui uued liigid kohanevad uue piirkonnaga ning saavad järk järgult ökosüsteemi osaks, siis on nende levikut keeruline peatada ning pea võimatu täielikult hävitada. Peale selle on pärast seda etappi põhimõtteliselt võimatu rakendada tõkestamise meetodeid, mis ei mõjutaks pärismaiseid liike ja kohapealse ökosüsteemi protsesse. Invasiivsete taimede leviku vältimiseks on kõigepealt vaja välja selgitada, millised taimed on potentsiaalselt invasiivsed. Kõige paremaks taimeliikide invasiivsuse ennustajaks on jälgida nende käitumist piirkondades, kus nad on juba introdutseeritud. Taimede invasiivsust identifitseeritakse ka kontrollides invasiivsetele taimedele iseloomulike tunnuste esinemist. Niisugusteks tunnusteks on näiteks võime kohaneda kohaliku kliima, ökosüsteemi ja bioloogiliste protsessidega, võime kiirelt paljuneda, kasvada ning levida ja looduslike vaenlaste vähesus ökosüsteemis, kuhu liiki introdutseerida soovitakse. Tõkestamismeetodite mõju sõltub suuresti kohapealsest olukorrast ning piirkonnast. Piirkonnas tekkinud looduslike muutuste tõttu ei pruugi piirkonnas samasugust tõkestamismeetodit kasutades olla samad tagajärjed. Selle tõttu on keeruline valida õiget tõkestamismeetodit. Iga juhtumit tuleb käsitleda põhjalikult ning ettevaatlikult. Invasiivsete mittepärismaiste taimede levikuteede tõkestamiseks on parimaks võimaluseks tõkestamine regulatsioonidega. Euroopa Liidus ei olnud kaua aega ühtset õigusliku raamistikku. Iga liikmesriik tegeles invasiivsete võõrliikide probleemiga iseseisvalt ning rakendas endale vajalikuna tunduvaid regulatsioone. Selle tõttu olid igal liikmeriigil erineva taseme ning sisuga regulatsioonid. Pikemat aega koosnesid Euroopa Liidu tegevused invasiivsete võõrliikidega tegelemiseks erinevatest tegevusjuhenditest ja regulatsioonidest, mis otseselt ei kohustanud liikmeriike juhendeid järgima vaid olid soovituslikud. Ühtse regulatsioonide võrgustiku puudus tekitas olukorra, kus invasiivsel võõrliigil ei olnud raske ühest riigist teise levida. Alles 2014. aastal tekkis siiani kõige põhjalikum, ühtsem ning enamust invasiivsete võõrliikide probleeme käsitlev regulatsioon. Euroopa Liit on eelkõige sihiks võtnud invasiivsete võõrliikide saabumise ennetamise, varajase avastamise, kiire tõrje ning haldamise. EL on oma invasiivsete võõrliikidega seotud regulatsioonides toetunud Bioloogilise Mitmekesisuse Konventsioonile, mis on ülemaailmne kokkulepe loodusliku mitmekesisuse säilitamiseks. Lisaks sellele on koostatud tegevusjuhend, mis on suunatud Euroopa ja Vahemeremaade aianditele. Eesmärgiga koondada kõik osapooled ühise tulemi nimel tööle ning järgima tegevusjuhendis toodud häid tavasid. Headeks tavadeks on kogu tööstuse ning huvigruppide teadlikkuse tõstmine, invasiivsete võõrliikide introduktsiooni levikuteede tõkestamine ning olemasolevate invasiivsete võõrliikide invasiooni piiramine. Tegevusjuhend on mõeldud eelkõige aiandusega tegelevatele ettevõtetele. Tegevusjuhend julgustab uurima, millised müüdavatest taimedest on invasiivsed ning vältima nende levikut ja võimalusel pakkuma alternatiivseid taimi. Tegevusjuhend otseselt ei keela invasiivsete võõrliikidega kauplemist, kuid soovitab rangelt sellest hoiduda. Kui hoidumine on võimatu, siis tuleks olla ettevaatlik ja kindlasti märgistada taim sildiga, mis annab teavet taime invasiivsusest ning kuidas tuleb invasiivse taimega toimetada, et see taim ei leviks edasi. Peale tegevusjuhendi on olemas ka LIFE programm, mis on keskkonna ja kliima tegevuste rahastamisvahendiks Euroopa Liidus. LIFE programmi üks alaprogammidest on LIFE Focus programm, mis keskendub invasiivsete võõrliikide regulatsioonide probleemiga tegelemisele. Tähelepanu pööratakse eelkõige ennetusele ja varajasele avastamisele st. introduktsioonide levikuteedele. Teiseks LIFE alaprogrammiks oli AlterIAS, mille eesmärgiks oli piirata aianditest tulenevaid introduktsioone Belgias. Belgias on enamus invasiivsetest taimedest dekoratiivtaimed, mistõttu programm ka algatati. Programmi käigus teavitati erinevaid ettevõtteid invasiivsete taimede olemasolust ning nende mõjust loodusele. Selgus, et paljud ettevõtted ei olnud teadlikud, et enamus neil müüdavatest taimedest olid invasiivsed. Bioloogilise mitmekesisuse probleemiga tegeletakse ka rahvusvahelisel tasemel. Probleemi lahenduseks loodi eelnevalt mainitud bioloogilise mitmekesisuse konventsioon. Hetkel toimub ka ülemaailmselt IUCN-i eestvedamisel 2020. aastani kõikide invasiivsete võõrliikide ja nende levikuteede identifitseerimine ning tähtsuse järgi prioritiseerimine. Ideaalis loodetakse, et selleks ajaks oleksid ka kõik invasiivsed võõrliigid kontrolli all või hävitatud ning levikuteed oleksid tõkestatud. Regulatsioonid ja tegevusjuhendid on pigem ennetava toimega ning otseselt juba uue piirkonnaga kohastunud ning kiirelt levivat taime nendega ei see peatada. Taime levikut on võimalik piirata bioloogilise kontrolliga. Bioloogiline kontroll on tõkestamismeetodid, mis põhineb looduslikul tasakaalul ning kasutab tasakaalu loomiseks invasiivse taime looduslike vaenlasi. Looduslikud vaenlased on parasiidid, haigutekitajad, kiskjad ja konkurendid, kes kahjustavad liikide populatsioone. Looduslike vaenlaste valimine on pikk protseduur ning enne invasiivse taime juurde loodusesse laskmist läbib taim mitmeid teste, mis võivad kesta aastaid. Uue organismi introduktsiooni loodusesse võetakse väga tõsiselt, sest see on pöördumatu protsess. Välja valitud looduslik vaenlane peab olema piisavalt kahjulik invasiivsele taimele, et taime populatsiooni piirata. Samas ei tohi looduslik vaenlane kahjustada sealseid oma looduslikus levialas kasvavaid pärismaiseid taimi. Kindlasti tuleb arvestada sellega, et looduslikud vaenlased ei hävita, vaid piiravad invasiivse taime populatsiooni. Nad ei hävita populatsiooni täielikult, sest nad sõltuvad populatsioonist kui toidu allikast. Kõige olulisem hetkel on identifitseerida ning pingeritta seada invasiivsed liigid ning nende introduktsiooni levikuteed. Üha enam pööratakse tähelepanu levikuteedele ehk varajasele ennetamisele, et vältida edasisi introduktsioone. Peale seda saab alles hakata tõsisemalt tegelema olemasolevate kohastunud ning levivate invasiivsete tulnuktaimedega. Suurimaks introduktsiooni levikuteeks on alati olnud iluaiandus. Paljud iluaiandusega tegelevad ettevõtted ei ole kursis oma kataloogides olevatest invasiivsetest taimeliikidest ning mõned neist ei soovigi end kurssi viia. Seepärast tuleks teha teavitustööd kõikides huvigruppides ning luua ülemaailmselt kindel reeglistik, mis nõuaks ettevõtetel kataloogides invasiivsete taimeliikide vähendamist või asendamist. Tuleks luua süsteem, kus iluaianduse ettevõtted ei näeks invasiivsete võõrliikidest loobumises vaid kasumi langust ning saaksid invasiivsete taimeliikide vähendamise eest teatud summa raha või teisi boonuseid.

Abstract [en]

This thesis Spread of Invasive Species Through Horticulture and the Means of Preventing It is important because invasive species are the biggest cause of the loss of biological diversity. Invasive species create competition for space, sunlight, water and nutrients. Native species often cannot keep up with the competition and that is why their population is decreasing. In order to prevent invasive non-native species from spreading it is crucial to find out their introduction pathways. Introduction pathways are divided into two – unintentional and intentional. The most common unintentional introduction pathway is contaminated seed packs. Seeds can spread unintentionally due to poorly cleaned transport vehicles. They can also spread by being a part of animal feed or together with the transported goods such as cotton. Unintentional pathways are difficult or even impossible to control. The only solution is to make cleaning standards more strict and carry out inspections from time to time. Intentional introductions spread with the help of people. For instance, non-native species are introduced to new areas for medical reasons and also to enrich the selection of food. The most common intentional introduction pathway is in the horticulture industry - through selling plants in markets and gardening shops. Ornamental plants are often used in home gardens, botanical gardens and landscaping. It is easy for ornamental plants to spread from those places. Ornamental gardens occurred a long time ago. Plant trading started over 10 000 years ago. Ornamental plants became very popular during the Golden Age in Greece, Rome, Egypt and other ancient cultures. A lot of expeditions were organised at the time for finding new plants. On the 19th century scientists started to write about the spread of non-native plants and the negative impact that comes with them. In the beginning of the 20th century they started to create an understanding that the introduction of a new plant brings pests and pathogens. That is why they went back to buying and planting native plant species. The simplest, cheapest and most effective way of preventing the invasion of unwanted invasive species is prevention. When new species adapt to a new area and grow gradually a part of the ecosystem it is difficult to stop them from spreading and almost impossible to eradicate them. After that stage it is fundamentally impossible to implement any preventive methods that will not impact the native species and local ecosystem processes. In order to prevent invasive species from spreading it is important to find out which plants are potentially invasive. The best predictor of a plant's invasiveness is their behaviour in areas that they have been already introduced into. The invasiveness of plants can also be identified by controlling their behaviour characteristics. Those characteristics are the ability to adapt with the local climate, ecosystem and biological processes; the ability to reproduce, grow and spread rapidly and the lack of natural enemies in the ecosystem where the introduction of species is taking place. The impact of prevention methods depends on the on-site situation and area. As a result of the changes in the nature of a particular area the same prevention methods cannot be used. That is why it is difficult to choose the right prevention method. Every case has to be dealt with thoroughly and cautiously. The best way to obstruct the pathways of non-native invasive species is to use regulations. The European Union did not have solid legal framework for a long time. Each member of the EU dealt independently with the issue of invasive non-native species. Members of the union implemented regulations they felt the need for. As a result every member had regulations with different levels and content. For a long time EU dealt with the problem of invasive non-native species by creating different kinds of regulations and codes of conduct that were not mandatory to follow but were recommended. The lack of solid legal framework created a situation where it was easy for invasive non-native species to spread from one country to another. In 2014 the most comprehensive and balanced regulation was made for addressing the most invasive non-native species problem. The primary targets in the European Union are invasive non-native species prevention, early detection, fast eradication and management. Whilst making regulations addressing invasive non-native species EU has relied on the Convention on Biological Diversity which is an international agreement for conservation of biological diversity. In addition there's a code of conduct that is meant for horticultural gardens in European and Mediterranean countries. The goal is to gather all sides and encourage them to follow good practices written in the code of conduct. The good practices are raising awareness throughout the whole industry and interest groups, preventing introduction pathways of invasive non-native species and stopping them from spreading. The code of conduct is primarily meant for companies that are in the field of horticulture. The code of conduct does not directly forbid trading with invasive non-native species, but it strictly recommends not to. If not trading with them is impossible then it is important to be cautious and label the plant with a label that gives information about the invasiveness of this particular plant and how to manage the plant so that it wouldn't spread further. Apart from the code of conduct there is also a program called LIFE which is EU's tool for funding climate and environment related actions. One of the programs under LIFE program is LIFE Focus program that concentrates on the problems related to the regulations of EU invasive non-native species. The main focus is prevention and early detection of introduction pathways. Another program under the LIFE program is AlterIAS. The goal of this program is to prevent introductions in Belgium that are coming from horticulture. During the program a variety of different companies were informed about the existence of invasive plants and their impact to the nature. It appeared that many of the companies were not aware that most of the plants they were selling were invasive. The biological diversity issue is being dealt with on an international scale. The previously mentioned Convention on Biological Diversity was created as a solution to this problem. At the moment IUCN is making international action to identify and prioritise all invasive species and their pathways until 2020. They are hoping that by the year of 2020 all invasive non-native species would be under control or eradicated and pathways would be blocked. Regulations and codes of conduct have a preventive effect. If invasive non-native species have already adapted to the new area and are spreading fast it is impossible to prevent them from spreading by using regulations. It is possible with biological control. Biological control is a blocking measure that is based on the principle of natural balance and is using natural enemies to create natural balance. Natural enemies are parasites, pathogens, predators and competitors that harm the population of the species. Choosing the right natural enemy is a long procedure and before natural enemies are released to the nature they go through series of tests that can take years. Introducing a new organism to the nature is taken very seriously because it is an irreversible process. The chosen natural enemy has to be harmful enough for the invasive plant to stop the population from spreading. At the same time it has to be harmless to the native plants that are growing there in their native region. It is important to take into consideration that natural enemies will not eradicate the plants but only decrease them and stop them from spreading. They won't eradicate the population because it is a source of food for them. At the moment it is crucial to identify and prioritise invasive species and their introduction pathways. More and more attention is paid on early detection of invasive non-native species to prevent further introductions. After that it is time to start dealing with existing, adapted and already spreading invasive alien plants. The largest introduction pathway has always been horticulture. Many companies that are on the field of horticulture are not aware of the invasive species that exist in the product catalogs and some of them do not want to be aware of that. That is why it is important to raise awareness in all interest groups and to create an international set of rules that would demand the companies to decrease the amount of invasive species in their selection or to replace them. A system has to be made where horticultural companies get a certain amount of money or other bonuses for removing invasive plants from their selection.

Item Type: thesis
Advisor: Oliver Kalda
Subjects: Technoecology > Laws and Regulations > Environmental Law and Taxes
Technoecology
Divisions: Institute of Circular Economy and Technology > Environmental Technology and Management
Depositing User: Johanna Einer
Date Deposited: 09 Jun 2017 09:44
Last Modified: 09 Jun 2017 09:44
URI: http://eprints.tktk.ee/id/eprint/3084

Actions (login required)

View Item View Item